Eiko Kivisik
"Aga milleks MULLE veel üks „eneseabiseminar“?! — Abituna ma ju end ei tunne, enamasti hoopis toetan teisi. Samas, aja mahavõtmist vajab aeg-ajalt igaüks, ning igal tippsportlaselgi on treener."
Sattusin DM nädalalõpuseminarile pooljuhuslikult, aga lõpuks teadliku valikuna. Tuleb tunnistada, et tegin väga hea valiku!
Loen (ja kasutan) palju „igapäevapsühholoogiat“ — mitmed kavalad tujuhaldusnipid, mõttemustrid ja suhtlusvõtted on mulle seega juba ammu päris tuttavad. Võib-olla just seetõttu pakkuski huvi, millise nurga alt nüüd sedasama sibulat Martini juhendamisel uuesti koorima hakkame.
Nagu arvata oligi, siis mitme teemaga (nagu stressiteooria, ajulainete ja meditatsiooniseisundite seosed jm) olin juba hästi kursis, aga kuna klapitasime samm-sammult kõik teoorianupud uutmoodi praktiliseks, siis ei tekkinud kordagi üleküllastustunnet — pigem vastupidi. Oli huvitav katsetada hingamisharjutust, mida polnud varem niipidi proovinud; keskenduda teatud kehapunktide lõdvestamisele, millele polnud varem tähelepanu pööranud; mängida ühel hetkel oma tähelepanu ja energia teadliku suunamise ja järgmisel hetkel kõigest tead(vus)likust „3d-maisest“ väljapoole astumisega.
Grupienergia annab isiklikule elamusele palju juurde. Kas meil vedas tohutult, et sattusime nii äraütlemata ägedasse koolitusgruppi? — Pigem arvan, et „nii pidigi minema“, või teisisõnu — kui Martin korraldab, siis ei saagi üks ettevõtmine olla midagi vähemat kui legendaarne!
Parim osa tagantjärgi — vabatahtlikud jätkunädalad selle osaga grupist, kes soovis elamust ja endassevaatamist pikendada nädalavahetuselt kauemaks ja sügavamale. Stressisibula saime seega taas kooritud ja uutmoodi retseptiga meditatsiooniomlett toob igasse päeva mõnusa süsti värsket energiat. Rõõm kasvada ja peegeldada nii endamisi kui ka vestlusgrupis! Aitäh, Martin ja seminariseltsilised!